Igatsus.

Just sai tagasi tuldud nädal aega kestnud yfu tuurilt, kus külastasime erinevaid koole ja rääkisime kõigest vahetusõpilasteemast.. oli tore, isegi väga tore.. nägin niipalju erinevaid koole, mõned õpilased, koolid, õpetajad olid üli armsad... leidus muidugi igasuguseid, haha.. eriti lahe oli see kui sa tunned et kedagi nagu tegelikult ka huvitab see mida sa räägid. Seda juhtus õnneks päris palju. Ja veel lahedam on see kui sa kuuled, et keegi tahab minna Colombiasse. Ma ütleks sellepeale, et mineeee! kindlalt kui vaid võiamlus on. See oli mu elu parim otsus sinna minna ja kahetseda pole mitte mitte midagi... ma ei oska midagi muud öelda, ma nii armastan ja nii igatsen colombiat.. ma igatsen kõike sellest kaunist päikselisest õnnelikust riigist. Kui mul oleks võimalus läheks ma kohe tagasi. See aasta möödus nii ruttu ja niipalju kalleid inimesi jäi maha. Ma ei jaksa ära oodata millal keegi mulle külla tuleb ja millal ma ise sinna uuesti saan. Muusikat kuulates ja vanu pilte vaadates tulevad sõna otseses mõttes pisarad silma.. ja alati kui oma pere või sõpru kedagi skypes näen ja me rääkima hakkame siis räägime kõik üksteist surnuks... nii palju on meie elu muutunud ja niipalju klatsi on rääkida ja igasuguseid seiklusi ja lollusi mis kõik tehtud, pidusid mida maha peetud, suhteid, skandaale, ja muid kummalisi jutte.. haha
Apppi, seda kõike mida annab igatseda on lihtsalt niipalju.. maitsvad toidud, sajad erinevad eksootilised puuviljad, need mahlad..mmm..
ma igatsen seda et mul oli alati voodi tehtud, pesu pestud ja toit laual mind ootamas.. ma igatsen oma kalleid teenijaid, ilma kelleta on elu palju raskem..
Ma igatsen et mu pere mind alati kallistas ja musitas ja mind õnnistas välja minnes:D et ma sain igahetk nende peale loota, neile helistada , igalepoole järgikutsuda jne.. nad olid parimad
Ma igatsen oma kooli, kus õpetajad oli nagu sõbrad, kus õpilased teatsid kõik teineteist ja käisid koos väljas jalkat mängimas ja nädalavahetusi kõik koos..mõnikord isegi õpetajatega pidutsemas.. isegi kooli preestriga sai jalakat mängitud ja koos mõnikord kooli kohvikus krõpse söödud ja cocat joodud ... hahaha see nii naljakas nüüd tagant järele mõeldes.. haha.. koolis oli lihtsalt nii lebooo.. skandaale oli palju, aga vähemalt lisasid pisut põnevust igavasse argiellu.. kõik need usuhullud ja aidsi vastased kes meil rääkimas või karjumas käisid ei unune vist kunagi..
Ma igatsen seda soojust, seda päikest.. neid basseine, huhh.. kõik seda mõnusat
Ma igatsen muusikat, pisar tuleb silma kuulates vanu häid laule.. kõik toovad kaasa niipalju mälestusi
Ma igatsen neid pidusid, pole olemas kuskil nii lahedaid pidusid kui colombias.. ausalt.. see on lihtsalt parim, need diskoteegid, need tantsud.. eriti salsa..
ja ma ei hakka rääkima kohvist, mis on seal lihtsalt maailma parim.. Juan Valdez- i nevadod panevad suu vett jooksma kui neile mõtlen..
ja ma ei saa mainimatta jätta neid inimesi.. need mehed on seal lihtsalt maailma kõige ilusamad. Ja kõige viisakamad keda ma tunnen.. need jutud libedatest ja pealetükkivatest pervertidest kuuluvad küll teiste riikide alla sest colombias sellist asja ei esine.. nad on lihtsalt kõige hoolivamad ja armsamad..
ja see kuidas kõik inimesed koguaeg naeratavad.. ja tõesti nad naeratavad sest nad on õnnelikud.. see riik on täis armastust, iga päev on täis päikest ja naeru.. egas muidu nad maailmas õnnelike rahvaste edetabelis esikolmikus poleks.
Ma igatsen tohutult oma sõpru. Nad on parimad ja jäävad igaveseks mu südamesse.
Ahh, mida ma ikka seletan.. see kes pole kunagi Colombias käinud ei mõista mind..
Mina aga olen armunud sellesse riiki koos kõigi selle riigi murede ja rõõmudega... mu süda on rebitud kaheks, pool sellest jäi maha sinna. Pole ausalt olemas ühtki riiki kellele ma veel nii suure osa oma südamest eraldaks.

Ainus risk, mille sa võtad, kui lähed Colombiasse on oht sellesse riiki nii kiinduda, et enam tagasi tulla ei tahagi.
http://www.youtube.com/watch?v=qzZe0gcc0eY


Ma lisan lõpetuseks veel mõned pildid, mis said viimastel nädalatel seal tehtud:


Käisime Parque del Cafes.. koos Herrerade perega. See on maailma suurim kohvipark. Mitte suur istanduste park, vaid meelelahutuspark, kus on kohviteemalisi asjandusi.. lõbustuspargi atraktsioone ja absoluudselt kõike võimalikku. Tutvustatakse kohvi ajalugu ja kasvatamist näeb, saab proovida erinevates kohtades kasvanud eri kohvide maitseerinevusi ja saab osta kaasa hulgaliselt kohviteemalist nänni ja ülimaitsvaid maiustusi. Varusin oma perelegi sealt purgi cafequipet- ehk kohvimaitselt arequipet, mmmm...siis tutvustati seal veel orhideede ja üldse colombia lillede teemasid, mingite hullude etenduste kaudu :DVaimustavalt ilus ja põnev koht oli see.
Nii need kohvitaimed kasvavad..

Park oli hullult suur ja mitmeid vahemaid tuli sõita mööda õhku või värviliste rongidega..

Mina koos mehega, kes üritab Juan Valdezi maskott vist olla.. haha, igatahes näitab ta ära milline üks kohvikorjaja välja näeb kui tööl käib.

Tädil oli seal mingi restoran ja siis saime seal tasuta süüa.. pildil siis Patacon con la Trucha ehk siis midagi paremat ei oskaks söögiks tahtagi

Mingi suvalise kohvifarmeri armas majake..

Pilt näitab milline oli tuju :)

Kallis kohvitööline..



Siis veel käisime nende pere ja sugulastega veel ühes pisikeses värvikirevas külakeses Salentos, et suveniirikesi kaasa osta Eestisse..
See külake oli lihtsalt lummavalt armas oma tuhande erivärviga...


Minu pisike armas väike printsess Paulina

Vaade..

Isegi kui kerjad, kerja loominguliselt..



Viimane päev koolis oli ka väga armas...

11ndikud tegid meilw tortillasid..

Lax4 ever.. haha...koolimaja seinad jäid mind mäletama

Ja mu muud klassiruumi dekoratsioonid :D

Enne äraminekut tegin pilti ka oma majakesest..

Ja oma superkallist perest.

Aeg läheb nii kiiresti, liiga kiiresti...

Aeg möödub, jäävad vaid ilusad mälestused...

Rio Pance koos Natyga...

Ma armastan neid kahte lihtsalt liiga palju... mu kallid 6ekesed

Mu kallis pere... armastan neid ka vägavägaaaa

Mu õde Laura Sofia ja vennake Jesus Alberto..


Te ei kujuta ette kui kurb ma olen. Ja MJ suri ka ära. Ehk eile tabas mind topelt kurbus..

Ma nagu tahan Eestisse tulla aga samas ei taha. Ma ei tea kas te mõistate mind.. keegi ei mõista... Ma nii armastan Colombiat. Lõpuks kui ma olen täielikult kohanenud... Ma armastan siinseid toite, siinseid tantse, siinset muusikat, siinseid inimesi, siinseid peresid, siinseid draamasid, siinset elustiili, siinseid diskoteeke, siinseid koole, isegi siinseid kaubanduskeskusi lõpuks... kõikekõikeeee.. ja nüüd, kui mulle on lõpuks kõik nii kalliks saanud pean ma mõtlema äraminekust...
Pisarad kisuvad silma selliste mõtete peale...
Ma tunnen nagu oleks üks nende seast, siin ongi mu kodu..

Kuidas ma oma viimaseid päevi sisustanud olen siis.. hmm...
Enamus päevi olen olnud Cata ja Naty pool.... ma lihtsalt nii väga armastan kogu nende pere.. hommikuti lähen sinna... ja õhtuti/öösiti jõuan koju tagasi, kui sedagi..
Lihtsalt nii palju on juhtunud vahepeal, niipalju on rääkida ja nii palju on teha...
Kõik suhted muutuvad nii kiirelt, kes lahutavad, kes lähevad kokku kellegagi, kellega poleks kunagi osanud arvatagi... kes keda armastab, kes keda vihkab, kes keda petab, kes teiste suhteid meelega ära rikub, kes kellegi kohta valetab.. kes minu kohta asju valetab.... ahhhh, teemasid on lihtsalt liigaliiga liiiiiga palju praegu... kõik lõpetavad koole... kõik lendavad üle maa või siis üle maailma laiali ülikoolidesse... mis saab edasi.... ja mis saab yldse minust... minust kellel on veel 2 aastat kooli kuigi olen juba 18. Mida lähen mina õppima, kuhu lähen mina õppima.. ja kuidas ma üldse saan elada ilma Colombiata, kuidas ma saan tagasi pöörduda sellesse samasse elurutiini, mis mind Eestis ootab. Aiiii, ma ei kujutta ette... :(

Tagasi Calis, mu kallis kodus..

Lennujaama tuli vastu mu onu Javier. Vedas mind ja Karinit kodudesse. Kogu terve pika tee, kuskil poolteist tundi, kuni minu koduni ei saanud ma silmi kellalt.. aega lõpupeoni oli üliüli vähe. Koju jõudes pesin end 5 minutiga. Haarasin vajalikud asjad.. ja lasin end onul kähku Naty ja Cata juurde viia. Cata ja Michh tegid mulle kuskil 10 minutiga meigi ja soengu ja panin end riide.. ja juba me Gradole läksimegi.. Neil oli palju sugulasi külas ja tegime koos kõigiga pilte ja siis kuskil 9 paiku jõusime lõpuks kohale.. rahvast oli hästi palju.. kõik ülisuperilusates pidulikes riietes ja kirjeldamatult õnnelikud.
Sõime pidulikku õhtusööki ja peale seda läks pidu käima. Kohale tuli veel palju rahvast, kes olid ainult peole kutsutud. Rahvas jõi ja tantsis. Kohale oli kutsutud isegi mingi kohalik bänd ja Mariachid ehk need suurte kaabudega mehhiko muuskud.. Tantsisme terve öö läbi.. kuskil 4 paiku toodi Caldo välja- ehk supp mis annab antud hetke energiat ja teeb pea selgemaks.. Sõime suppi ja tantsisme edasi...
Läksime korra hotellist välja värsket õhku hingama ja kui tahtsime tagasi sisse saada siis enam ei lastud... Kohale oli tulnud politsei, sest väidetavalt olevat olnud 4 kaklust... Pidu tühistati sellepeale.. Läksime võtsime oma asjad ja lahkusime.. Natalia pere läks nende koju edasi tähistama.. mina läksin aga Natyga kaasa Gonzalese, ehk ühe ta klassivenna juurde pidutsema. Ta maja, mis on haigelt suur oli paksult rahvast täis. Tantsisime ja pidutsesime seal edasi. Hästi tore oli koguaeg.. Pidasin seal vastu kuskil 6- ni hommikul.. huhuuu ja hakkasin juba väsimusest vinguma. Kuna see aga oli naty grado siis tahtsin et ta saaks seda nautida niikaua kui tahab ja jäin sinna edasi et hoolt kanda ja valvata et miskit ei juhtuks seal nende hullul peol.

Parimad..

Perepilt :)
Mina, Natalia, Catalina, Camila, Nathalie

Elinan, Karen, Cata ja Cata...

Ja l6puks nende isaga tantsimas...

Lõpuks kuskil 8.30 Naty nõustus minuga koju tulema. Sõitsime koos Juan Fernandoga terve pika maa põhja Calist Lõunasse. JuanFer jättis meid Natalia juurde.
Kui sinna jõudsin avastasin, ta tädid ja vanemad ikka veel joovad ja pidutsevad.. ayy.. aga nende pere on armas..kuulavad mingeid vanu laule ja laulavad täiest kõrist kaasa... hahaha :D Tädi avastas lõpuks, et ma oskan inglise keelt ka ju. Et võiks praktiseerida, et ta oli kunagi noorena vahetusõpilane olnud USAs ja siis ta seal õppis aga ega ta enam ei mäleta eriti.. hahaha.. siis tund aega rääkiski minuga mingis väga veidras inglise keeles, haha:D

Lõpuks oli ikka nii, et vanemad vajusid ära ja ma ajasin Catalina üles, sest ta oli ainus peale teenija kellel und polnud. Isegi 15 aastased nõbud kes neil külas olid magasid pohmakat välja...
Sõime Cataga hommikust ja läksime ka paariks tunniks magama.
Järgmise päeva veetsin nende juures. Tellisime pitsasid ja karastusjooke. Käisime Catalinaga perele Empanadasid tellimas ja tõime poest igasugust kraami.. hahaha

Nja, õhtul läksime Cataga minu juurde, ta aitas mul kohvri lahti pakkida. Käisin kähku pesus ja siis läksime mu ex-perele külla... Tahtsime mu ex-isale isadepäeva ja sünnipäeva puhul väikse kingitue viia.. aga nagu alati, teda polnud muidugi kodus... rääkisime juttu Lilianaga, mu ex-emaga.. ta on ikka nii armas, ma armastan teda väga.. Rääkisime kõigest mis vahepeal juhtund oli, milline mu uus pere on, mida nad mulle süüa annavad jne.. ja siis ta katsus mu kõhtu ja hakkas jälle pihta oma dieedi teemadega... hahaha... aga ikkagi, ta nii armas, ta ainus inimene keda ma oma eksperest tõsiselt igatsen... Kui sealt lõpuks lahkusin tahtsid jälle pisarad silma tulla...

Peale seda naasesime Cata juurde õhtust sööma.. Kõigil oli aga pohmakas ja nad läksid vara magama... otsustasin, et lähen ise ka koju ära.. olenemata, et nad mulle juba seal voodi ära olid teinud.. haha

Järgmine päev magasin kaua, sest oli siiki 3 ööd halvasti magatud... ja peale seda olen hulganisti blogi kirjutanud, sest lubasin eesti isale seda teha.. ja ma ei saa edasi lükata, sest muidu nõrgenevad kõik emotsioonid ja ununevad detailid.
Peale blogi kirjutamise käisin perega ühes ilusas restoranis lõunatamas.. ja peale seda käisin koos nendega kinos Angeles y Demonios vaatamas... tore päevake oli.
Tsaukkiiii prg... :)